Reedel oli mul viimane tööpäev…enne puhkust loomulikult. Päev läks kiiresti ning oluliste viperusteta. Kui tunnike oli tööpäeva lõpuni jäänud, hakkasin koristama. Läksin kabinetist välja ja seal olid kaks meest. Üks neist ütles, et neil on arsti vaja. Ma ütlesin, et arste enam ei ole. Seepeale kostis mees, et sõbral on arsti vaja kuna ta ei tunne ennast hästi. M;a ütlesin, et ma vererõhku saan ikka vaadata ning ära kuulata. Kutsusin mehe kabineti, mõõtsin vererõhku (mis oli normis) ning küsisin, mis mure on. Selgus, et mehel oli juba hommikul halb hakanud ning nüüd on enesetunne vähe paremaks läinud. Mehe jutust sain aru justkui tal oleks midagi seedimisega. Küsisin veel täiendavaid küsimusi ning ütlesin mehele, et mingu Põlva EMO’sse. Seal oleks saanud teha vereanalüüsid, vajadusel ultraheli ja valvearst oleks läbivaatuse teinud. Selle jutu peale läks mehe nägu veidi vingu ning oli aru saada, et ta väga ei soovi seda teha. Ta lisas veel, et polikliinikusse sõitmisel pidi sõber 4 peatust tegema. Ma soovitasin mehel kiirabi kutsuda. Mees ütles, et ta algselt oligi plaaninud kiirabisse minna, kuna polikliinikus on ka kiirabi. Ma ei teadnud, kas kiirabi on koha peal olemas. Mees ütles, et ta läheb vaatab. Ma jõudsin terve selle aja jooksul mõelda, et küll mõned patsiendid on kanged, eriti mehed. Endal on halb enesetunne, aga abi ka ei palu. Läksimekabinetist välja ning ütlesin mehe sõbrale ka, et soovitan pöörduda kas Põlva Emosse (kuna see on kõige lähem) või siis kutsuda kiirabi. Sõber ütles mehele, et lähme siis Põlvasse.
Mina hakkasin edasi tegutsema, kuid sees oli ikka imelik tunne. Liikusin koridoris ringi ning nägin neid taas. Küsisin, et miks nad ikka siin on. Mehe sõber vastas, et kiirabi oli öelnud, et üks perearst on veel olemas, kuna auto olevat parklas. Mina ei teadnud seda ja parklasse ka ei taibanud vaadata. Mees läks kabinetti. Ta oli seal tükk aega. Mina toimetasin edasi, kuid ikka oli imelik tunne sees. Mõne aja pärast nägin neid jälle koridoris. Uurisin siis, et mis sai. Mehge sõber ütles, et infarktijärgne seisund. Täitsa pekkis kui halb tunne mul oli. Ma tundsin nii halvasti ennast, kuna mina keskendusin hoopis teisele asjale. Samas ei ole see mees südame-veresoonkonna haigusi põdenud, kuid jah infarkt ei väljendu alati nagu õpikus kirjas. Lõpuks tuli kiirabi ning viis mehe ära. Kusjuures mees läks omal jalal kiirabi autosse. Minul oli jätkuvalt nii närune tunne. Miks ma ei osanud infarkti peale mõelda? Miks ma ei teinud EKG’d? Miks? Miks? Samas mees ise rääkis ka justkui seedehäireid ning mina mõtlesin, et ehk on iileus vms. Samas ma ju ütlesin talle, et ta pöörduks EMO’sse või kutsuks kiirabi. Oluline on, et see mees sai abi. Minule jääb ikka vastik tunne sisse. Meeldetuletus iseendale: vaata asju laiemalt!
Katri 